22. veebruaril 2022 lahkus meie hulgast kooli auvilistlane ning kauaaegne vilistlaskogu juhatuse esimees Heiti-Alar Sommer. Sügav kaastunne abikaasa Malle Sommerile.

Artikkel kogumikust “JWG 120”, foto kooli arhiivist

HEITI-ALAR SOMMER – AUVILISTLANE JA KOOLI VAIMSUSE HOIDJA

Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlaste hulgas on palju nimekaid tegelasi. Kuulsusi on nii kunsti, kirjanduse, teatri, muusika, meedia ning poliitika vallas. Nad kõik on toonud kuulsust oma koolile. Kuid on aga ka selliseid vilistlasi, keda laiem üldsus ei tunne, ent kooli ajaloo seisukohalt on nad väga olulised. Üks selliseid on Heiti-Alar Sommer.

2013. aastal tegi Marii Rein (praeguseks juba vilistlane) uurimistöö H.-A. Sommerist, kelle mälestusi oma kooliajast saab järgnevalt lugeda.

Heiti-Alar Sommer sündis 4. mail 1931. aastal Petseris, mis oli tol ajal veel Eesti Vabariigi maakonnalinn. Seal elas pere poolteist aastat. Petseris oli ema gümnaasiumiõpetaja ning isa Maapanga esindaja. Ajast, mis pere seal elas, ei mäleta Heiti-Alar Sommer midagi. Petserist koliti Tartusse, kuna pereisa viidi Maapanga osakonnast üle Tartusse. Tartus elati 1937. aastani, sest siis koliti Tallinna.

1938. aastal tuli Heiti-Alar Sommeril astuda kooli. Vanemad otsustasid üksmeelselt, et poeg peab astuma Jakob Westholmi Poeglaste Era-Humanitaargümnaasiumisse. Otsus panna poeg just sinna tuli seetõttu, et Jakob Westholmi Poeglaste Era-Humanitaargümnaasium oli tuntud ja prestiižikas kool, seal oli tugev humanitaarsuund ning õpiti palju võõrkeeli. Esimesse klassi astumiseks tuli läbida ka koolikatsed. Katsed toimusid 1938. aasta maikuus ning neid võttis vastu tolleaegne direktor Paul Mägraken. Seal pidi oskama liitmist ja lahutamist kümne piires ning küsiti ka saksa keelt. See keel ei olnud Heiti-Alar Sommeri jaoks võõras, kuna lasteaias, kus ta ühe aasta käis, õpetati saksa keelt. Kui Heiti-Alar Sommer oli põhikatsed ära teinud ning hakkas püsti tõusma, peatas direktor teda hetkeks ning küsis trikiga küsimuse. Direktor : “ Kulla poiss, mul on sulle veel üks küsimus. Ütle, kui palju maksab üks 5 sendine sai? “. Heiti-Alar Sommer : “Aga härra direktor, te ju ütlesite ise, et see maksab 5 senti.“. Direktor : “ Ahjaa jah“. Sellega olid katsed lõppenud. Heiti-Alar Sommer läbis need edukalt ning sai kooli sisse.

1. septembril 1938. aastal algas koolitee Jakob Westholmi Poeglaste Era-Humanitaargümnaasiumis, mis asus Kordese tänavas (praegune Kevade tänav). “Ja minust saigi koolipoiss kirsipunase mütsiga, millel tammelehtedest ja tõrudest kolmnurkne märk.“

Kooli kodukorrast toob härra Sommer välja selle, et iga päeva alguses peeti hommikupalvus ning klassiruumides vahetundides viibimine oli keelatud. Kui olid soojad sügis – või kevadilmad ning üks pikk 20-minutiline vahetund, jooksid peaaegu kõik koolipoisid Falgi parki mängima. Mängude ja õppimise vahele visati ka paar “pättust“. Ükski pahandus ei jäänud märkamata kooliinspektor Sirgil. Koolimaja esimesel korrusel oli kaks posti, mis toetasid maja teist korrust. Need olid koolipoiste jaoks justkui häbipostid, sest kui pahandust tegid, pidid vahetunnil sinna juurde seisma minema. Härra Sommer meenutab : “Häbiposti juures oli piin seista, kui olid pikk vahetund ja eriti ilusad ilmad. Seisid posti juures, samal ajal, kui teised poisid panid Falgi parki plagama.“ Vastupidiselt tänapäevale, kus õpilased vahetundides võivad teha, mida nad soovivad, oli tol ajal reegel, kus kõik õpilased pidid vahetundides “ringe kõndima“. 

Koolis oli Sommer tavaline koolipoiss, kelle hinded olid enamasti head ja väga head. Oma kodused ülesanded tegi ta alati hoolsasti ja korralikult ära. Vahel harva tegi ta ka pahandusi. “ Ma tegin ikka vabal ajal ka natuke pättust, nagu poisid ikka. Näiteks Uus-Tatari tänavas, kus me perega elasime, oli majahoidja. Õuel oli kuur, kus ta kanu kasvatas. Mina aga vaatasin, et kanad on väga mustad ja tahtsin neid hirmsasti pesema hakata, mida ka veetünnis tegin. Oli aga nii, et kui kana väga ära ehmatada, hakkab ta nahkmune munema, kooreta mune. Lõpuks kaevati mu peale ära ning kui isa koju tuli, andis oma õpetuse. Isal oli aga põhimõte, et tema rihmaga ei löö. Ta võttis kasevitsa ja nüpeldas sellega veidi. Sain oma paar rahmakat kätte ja mõjus kohe vägagi hästi. Teine lapsepõlve lollus, mis ma tegin, oli see, et Uus-Tatari tänava ja Liiva tänava nurgal oli üks kiosk, kus müüdi ajalehti ja maiustusi. Käisin seal ajalehtedes koomikseid vaatamas. Ükspäev aga virutasin sealt kolm kommi, mingit vajadust küll ei olnud, aga ma ei tea, miks ma seda tegin. Läksin siis koju ja näitasin emale oma kolme kommi. Ema küsis, et kust ma need sain. Ema ütles kohe, et pean need kommid sinna tagasi viima. See oli selline pedagoogiline võte. Häbi missugune, aga lõpuks ma ikka ei pidanud neid komme tagasi viima. Õppetunniks oli see väga hea, rohkem selliseid asju ei juhtunud ka.“

Isa ja ema olid alati toeks ja eeskujuks. Sommeri nooruspõlv möödus aga väga ärevalt ja rahutult, sest toimusid mitmed riigipöörded ja rahutused. Tema isa oli Eesti reservohvitser ning mobiliseeriti seetõttu Venemaale. 6. augustil 1941. aastal, kui Saksa väed Tallinna peale tungisid ning sakslaste suurtüki mürsk Sommeri koju tungis, said tema tädi ja ema raskelt haavata. Tädil amputeeriti mõlemad jalad ning ta suri viie päeva pärast haiglas. Sommeri elu päästis kelder, kus ta varjul oli. Tema ema viibis haavatud sõduritega samas Keskhaiglas. Kui algas evakuatsioon Karavanile, mis hiljem põhja lasti, taheti ka Sommeri ema sinna viia, kuid naine ei soovinud seda, sest tal oli kolm last ja pereisa viibis olude sunnil perest eemal.

Heiti-Alar Sommeri ema oli kooliajal suureks toeks. Hiljem oli ta Tallinnas reservõpetaja, kes mõne õpetaja haigestumisel tunde läks asendama. Peale Petserit jäi ta koduseks, kui välja arvata reservõpetaja amet, sest kolm last võtsid palju aega.

1940. aasta  maikuus sai Sommer käia oma klassiga viimast korda Jakob Westholmi Poeglaste Era-Humanitaargümnaasiumis ja kuulda viimast koolikella. Kui Heiti-Alar Sommer mais klassiga traditsioonilisel teisele klassile ettenähtud Kose-Lükati ekskursioonil käis, ei osanud üksi koolipoiss aimata, et klassi laiali lagunemine ootab ees juba sügisel.

Edasine koolitee oli nagu kaleidoskoopiline virvendus, kus vahetusid koolimajad ja nimed.1940. aastatel muutis uue võimu pealetulek suuresti ka koolipoiste elu. Tallinnas eksisteerinud J. Westholmi ja Prantsuse Lütseumi eragümnaasiumite asemele asutati Tallinna 7. Keskkool asukohaga Hariduse tänav 3, algkooli poisid aga sinna ei läinud. Nii saigi Sommeri ja tema klassivendade kooliks Tallinna 8. algkool, kus poisid said käia vaid pool aastat. 1. märtsist 1941. aastal tekkis sama koolihoone baasil mammutkooli 8. algkooli kõrvale 22. algkool. Kevadel, kui toimus kolmanda klassi lõpetamine, oli klassitunnistusel juba kahe algkooli nimetused. Lõpuks pandi 4. klassi poisid aga Kloostri tänava Vanalinna Esimesse Algkooli ruumidesse. Sommer meenutab: “Klassijuhatajaks oli üks vanem naine, tollal tundus hirmus vana. Ma arvan, et ta oli 40ndate 50ndate vahel. Aga poisikeste jaoks tundus ta hirmus vana. Tollal öeldi vanemate õpetajate kohta – vana muld, vildikas, lubjakas… . Õpetaja nimeks oli E. Kabe.“

Kui Eesti Sõnas ilmusid Eesti koolikorralduse muudatused, kus märgiti, et 30. detsembril 1941. aastal antakse välja Haridusdirektooriumi käskkiri, millega taastatakse kolm kooli, Gustav Adolfi nimeline gümnaasium, Jakob Westholmi nimeline gümnaasium ja Hugo Treffneri nimeline gümnaasium, teatas õpetaja sellest kohe ka õpilastele. Õpetaja teadis, et tema klassis oli Westholmist tulnud poisse, keda oli umbes vaid seitse kuni kaheksa, sest 1941. aastal küüditati neist kolmandik. 1942. aasta aprillis ilmus Eesti Sõnas uus teade, kus märgiti, et nende kolme kooli juurde moodustatakse klassikalise haru eelklassid alates 5. klassist. Peale seda tuli õpetaja Kabe Westholmist tulnud poiste juurde ning soovitas neil minna katsetele, et oma vanasse kooli tagasi saada. Katsed toimusid aprillis Hariduse tänava koolimajas ja sinna võeti vastu 4. klassi lõpetanud poisid. Seal toimus eksam matemaatikas ning tehti etteütlust eesti keeles. Sommer meenutab, et terve suur saal oli katsetele tulnud õpilasi täis, kuid vastu võeti vaid umbes 40 poissi. Peale katseid pandi välisukse peale sissesaanute nimekiri välja, kus seisis ka tema nimi.

Kooli õpetajaskond pandi kokku Prantsuse Lütseumi ja Westholmi kooli õpetajatest. Nende kvalifikatsioon oli äärmiselt kõrge ning see tagas ka õpilaste tugeva hariduse. Uuest koolietapist meenutabki Heiti-Alar Sommer raskustaseme tõusu. Ta meenutab: “Kui sa ikka tahtsid nelja või viite kätte saada, pidid ikka midagi teadma ka, halastust ei olnud.“

5. klassist lisandus võõrkeelte hulka uus keel, milleks oli ladina keel. Tund oli viis korda nädalas ning kuna õpetajad nõudsid palju, siis tuli Sommeri tunnistusele ladina keel ainus kolm. Saksa keelt õppis ta esimesest kuni kuuenda klassini, välja arvatud kolmas klass, kus keelt ei õpetatud. Selle keele õpe lõpetati ära 1944. aastal, kui peale tuli nõukogude kord. Seetõttu oskabki Heiti-Alar Sommer saksa keeles öelda vaid – “Wenn man nur mehr lernen könnte! “ (tõlge: kui saaks ainult veel õppida!). Nõukogude korraga tuli nii-öelda liitlaskeel, milleks oli inglise keel. Heiti-Alar Sommer mäletab eredalt aega, millal seitsmendasse klassi tuli inglise keele õpetajaks Lydia Serebrjakov, kes pani inglise keele põhja väga tugevalt alla. Ta lasi õpilastel osta antikvariaatidest õpiku “The first english book“, mille autoriks oli Walter Ripman. Sommer rõhutab, et Lydia Serebrjakoviga jõudis klass nii kaugele, et nad hakkasid lugema Rudyard Kiplingi teoseid. Samuti sai Heiti-Alar Sommer selles aines ka oma ainukese kahe veerandis. Tugeva õpetajannaga saadi õppida vaid seitsmendast kuni üheksanda klassini, kuna ta vallandati kui kodanlik natsionalist. Edasise uue õpetajaga vajus ka inglise keel ära. Õpetajatest meenutab Sommer:  “ Meie loodus- ja maateaduse õpetajanna Veera Ordlik, kes oli ka klassijuhataja, armastas teha kontrolltöid küsimuse ja vastuse vormis. Ta pani siis plussid ja miinused vastavalt vastuse õigsusele. Hindas ta selle õpilase töö järgi, kellel oli kõige enam plusse. Talle meeldis suur arutelu ja lubas lahkesti ka vaidlemist. Füüsika ja astronoomia õpetajaks oli meil Johannes Kelder. Temaga meenus seik, kus tunni teemaks oli alalisvool. Laisk Sommer ei viitsinud ju muidugi õppida. Kutsus ta siis mu tahvli ette vastama, midagi ma talle “pudrutasin“, aga ega sealt õigeid asju ikka ei tulnud. Kuna mu isa oli lastevanemate komitee esimees, siis ta ütles: “Sommer, te pole ära õppinud, ma tunnen teie isa! “.

Rohkete katsete tulemuseks oli see, et Heiti-Alar Sommeri klassist, kus õppis 29 poissi, lõpetas kuldmedaliga üheksa. Üldiselt oli Sommeri õppeedukus väga hea , ent 10. klassi tunnistusel oli tal ainuke kolm füüsika.

“Kui sa said mõnes tunnis kolme, siis oli klass ikka päris pahane ja neil oli häbi. Kurjustati, et kas sa pagan ei viitsi õppida või.“ –  meenutas ta. Klassi küpsustunnistuse keskmine hinne oli 4.07, mis oli vägagi hea tulemus. Sommer lõpetas küllalt kõrge keskmise hindega. Tema arvates tulid need tulemused just tänu kõrge kvalifikatsiooniga õpetajatele.

Peamiseks vaba aja tegevuseks oli sportimine, sest muude huvide harrastamiseks võimalusi nappis. Nii viiski Heiti-Alar Sommer koos oma klassivendadega läbi klassisisesed malevõistlused ning hiljem tennisevõistlused. Spordiga on seotud tal ka eredad ja meeldejäävad mälestused koolipõlvest. “Me mängisime klassi poistega väga palju rahvastepalli. Me olime kõik väga spordilembesed. Meil oli oma spordivorm, kus oli Westu märk peal. Oli üks naljakas seik, kui olime viiendas klassis. Kuna osad poisid elasid Nõmmel ning minna tuli rongiga, läksime Tondi rongipeatusesse neid saatma. Aega meil oli ja hakkasime siis rahvastepalli mängima. Peas olid meil Westholmi koolimütsid. Pallimäng ajab ikka vahel ropendama ja nii siis meilgi lipsas paar paremat sõna üle huulte. Peatuses seisis aga üks mees ja jäi meid vaatama ning hüüdis, et noormehed, tulge õige siia. Läksime, mees võttis mütsi peast ja ütles meile siis, et seda ta teab, mis koolis meie käime, aga, et huvitav, mis klassis me käime. Häbenedes ütles üks meist, et käime viiendas klassis. Härra küsis selle peale, kas muud sõnavara polegi või. Kõigil oli tohutult piinlik. Hiljem tuli välja, et see oli linna haridusosakonna inspektor Kalev Ratassepp. Käisime nagu äralõigatud nädal aega koolis. Mõtlesime, et millal siis selle asjaga direktori juurde kutsutakse. Aga ta oli ikka niivõrd aumees, et ei kaevanud ära. Suure pinge alla pani aga küll. Tulemuseks oli see, et kui rahvastepalli mängisime, siis enam ikka ei vandunud. See näitas ikka, et koolimüts on sinu visiitkaart.“

Sommer tegeles peamiselt kolme spordialaga: võrkpalli, tennise ja jäähokiga. Nendel aladel oli tema tase keskmine. Tennisepisik jäi teda kimbutama eluks ajaks. Ta soovis mängida ka korvpalli, kuid oma kerge kehakaalu tõttu oleks suuremad poisid ta lihtsalt ümber lükanud. Samuti ei olnud koolis korvpalli mängimise võimalusi, kuna Hariduse tänava aulas polnud korvirõngaid. Seda oleks saanud mängida vaid mõnes spordiklubis. Sport on ta elus suurt rolli mänginud ning on üks tähtsamaid komponente olnud. Sommeri tugevateks mõjutajateks on olnud samuti spordiga seotud inimesed. Esimesena toob ta välja kunagise tenniseföderatsiooni esimehe Jüri Rebase ja teisena kunagise Kalevi esimehe Johannes Nittimi. Sommer ütleb, et tennis on andnud talle palju käitumiskultuuris, sest tennist mängisid paljud tuntud ja auväärsed inimesed, nagu näiteks Gustav Ernesaks ja Heino Kaljuste. See ringkond oli väga suur ja haritud. Sommer: “ Nemad olid umbes 30-40-aastased, meie olime 18-19-aastased. Saime neilt korraliku etiketikursuse, kui nii võib öelda. Kui sul tuli teha vanemate daamidega tegemist, siis hoidsid end ikka vaos ja käitusid viisakalt ning aupaklikult. Kui ma Kalevis hiljem insenerina töötasin ja konverentse käisin läbi viimas, siis ikka õpetati mind nii öelda inimesi oma käe all hoidma. Vot need kaks meest on olnud mulle väga suurteks eeskujudeks.“

Kuni 7. keskkoolini olid koolis vaid poisteklassid. 7. keskkooliga aga lisandusid juurde ka tüdrukute klassid. Siiski polnud veel ühtegi segaklassi.  Sommer: “ Ma pean ütlema, et poisteklass õpetas ikka suhtumist tüdrukutesse ja üldse naistesse ikka väga palju. Meie oma paralleelklassi tüdrukuid tegelikult ei vaadanud. Nad olid liiga arenenud ja palju täiskasvanulikumad kui meie. Olime nende kõrval kõhetud kujud. Meie vaatasime ikka nooremaid. Ma mäletan, et kui olime üheksandas klassis ja kooli tulid uued kaheksanda klassi tüdrukud, panime kõik kohe silma peale. Sealt hakkasidki meil nende tüdrukutega sehkendamised pihta. Tantsupidudel olid meil juba välja valitud, kes millise tüdrukuga tantsib. Ükskord me siis klassivennaga kutsusimegi, sealt kaheksandast klassist, kaks tüdrukut Piritale jalutama. Läksime siis neljakesi sinna männimetsa alla jalutama. Mäletan, et tüdrukutel olid ilusad seelikud seljas ja tennised hambapastaga valgeks tehtud. Poisteklass õpetab tüdrukuid mitte patsist tõmbama, vaid suhtuma neisse kui daamidesse.“

Koolis olid alati omad reeglid ja kombed, millest kinni peeti. Kuid vahel juhtus ka, et unustati panna lips või mõni muu viisakust üles näitav element. Sommer: “ Meenub üks seik, kus minust paar aastat vanema poisiga juhtus vene keele tunnis selline asi, et ta oli ilma lipsuta kooli tulnud. Tund algas ja ta istus pinki. Õpetaja Lydia Serebrjakov tuli klassi, ent pööras otsa ringi ja ütles: “Noormehed, ma pean teie tunnist lahkuma, teie klassis on alasti inimene.“ “ Ehk see oli siis see ilma lipsuta poiss. “

Marii Rein

vilistlane aastast 2014